Find in Library

Artikkel uurib Eesti poliitilise mõtte tärkamist perestroika perioodil (1986â1988) ning väidab, et see toetus olemasolevale teadusavalikkusele ja sealsele teoreetilisele mõistestikule, mis võimaldas Eesti teadlaskonnal ja ekspertidel arendada perestroika reformimõtet. Artikkel vaatleb, millistest varasematest teadussuundadest, mõistetest ja mudelitest said Eesti teadlaskonnale poliitikasse sisenemise ning radikaalsete reformiideede (sh vabariiklik isemajandamine) loomise ja kaitsmise vahendid. Artikkel rekonstrueerib Eesti perestroika kolm argumentatiivset keelt â detsentralismi, süsteemiteooria ja innovatsiooni. Samuti asetab artikkel siinsed arengujooned laiemasse rahvusülesesse konteksti, vaadeldes Eesti teadlaskonna seotust ülemaailmses teaduskogukonnas 1960.â1970. aastatel esile kerkinud uute distsipliinide ja ekspertkeeltega.